Mina puutusin ärevushäire all kannatavate patsientidega kokku väga mitmel korral, kui sooritasin oma psühhiaatrilise õenduse praktikat SA Tartu Õlikooli Kliinikumis, psühhiaatria kliinikus, üldpsühhiaatria osakonnas, söömishäirete keskuses. Väga mitmel seal osakonnas statsionaarsel ravil olnud patsiendil oli kaasuvaks diagnoosikd paanikahäire ja/või depressioon. Kõige selgemalt mäletan patsienti, kellest koostasin ka oma akadeemilise õendusloo.

Patsiendil tekkisid ärevushood pärast söömist. Peamisteks somaatilisteks sümptomiteks oli RR väärtuste hüppeline tõus (170/100 mmHg), käte värin, südame kloppimine ning liigne higistamine. Ärevushoo ajal ei suutnud patsient rahulikult paigal olla, kuna kordas, et siis tulevad halvad mõtted. Ärevuse keskmes oli täiskõhu ja - raskustunne. Patsient ei talunud täiskõhutunnet, kuna tundis ennast sis paksu ning liiga raskena. Peale söömist ning ärevushoo ajal tundis patsient, et tal puudub kontroll ning ta võtab kaalus juurde.

Ärevushoo ajal püüdsin patsiendi juures olla, aga ega ma väga midagi teha ei osanud. Proovisin ärevust ratsionaliseerida ning pakkusin talle vett. Patsient ei soovinud ärevushoo ajal üldse üksi olla ning väitis, et see, et ma tema juures olin, oligi juba iseenesest suureks abiks. Ärevushoo ajal on keeruline patsiendiga suhestuda, kuna kohati ei ole nende mõtlemisprotsessis hoo ajal kuigi adekvaatsed ning esineb hulganisti ülekaalukaid ning sundmõtteid. Alguses on keeruline mõista, et nn. tavaline veenmine ei avalda sellise patsiendi puhul erilisi tulemusi ning rakendada tuleb kõiki  tehnikaid, mida meile koolis on ärevuspuhuse käitumise kohta õpetatud. Patsiendiga tuleb rääkida rahulikult, pakkuda meeldiv asend, tagada värske õhu juurdepääs, ratsionaliseerida ärevust, toetada, vähendada häbi, vajadusel pakkuda arsti poolt määratud ravimeid jms.

Oma töös puutub õde ärevusseisunditega kokku väga palju. Ärevusseisund võib esineda inimesel, kel normaalses olekus ärevusega probleeme ei ole, aga erandjuhtudel (preoperatiivne, postoperatiivne, trauma, hirm vms) kerkib ärevustase neil väga kõrgele. Kuna ärevushäired on meie ühiskonnas väga levinud probleem, siis sisuliselt puutuvad sellega kokku kõik õed, kõikidelt erialadelt.

Ülesanne nr. 2.

Valisin selgitamiseks esimese ärevushäirete mudeli. Lisan siia selle, kuidas mina skeemist aru sain.

Kõigepealt mõjub inimesele mingi väline ärritaja. Ärritaja iseloom sõltub spetsiifilisest ärevushäirest. Selleks võib olla kas sotsiaalne situatsioon, hirmu põhjustav objekt või segamini laud. Ärritaja tulemusel tajub inimene mingit ohtu või tugevat ebameeldivust. Näiteks Sotsiaalfoobiat põdev inimene tunneb tähelepanu alla sattudes väga suurt ebamugavustunnet. Ohtutundele järgneb kartusseisund, kus inimene juba aktiivselt kardab antud olukorda või objekti ning on valmis sellele vastavalt reageerima. Reageeringuks on tavaliselt erinevad füüsilised ja vaimsed aitingud (südame kloppimine, käte värin, higistamine, suukuivus, iiveldus, oksendamine, vererõhu tõus, hingamisraskused), mille esinemine tekitab inimeses veelgi suuremat hirmu ja ebamugavust antud objekti või situatsiooni ees. Aistingute esinemine süvendab inimese veendumust, et tegu on ohtliku ning ebameeldiva olukorra või objektiga.

Mina tegin mini-ettekande sotsiaalfoobiast. Loodan, et sain kõik olulise üles märgitud!

http://www.slideshare.net/mirjampilv/sotsiaalfoobia-46989026