teisipäev, 21. aprill 2015

Mina puutusin ärevushäire all kannatavate patsientidega kokku väga mitmel korral, kui sooritasin oma psühhiaatrilise õenduse praktikat SA Tartu Õlikooli Kliinikumis, psühhiaatria kliinikus, üldpsühhiaatria osakonnas, söömishäirete keskuses. Väga mitmel seal osakonnas statsionaarsel ravil olnud patsiendil oli kaasuvaks diagnoosikd paanikahäire ja/või depressioon. Kõige selgemalt mäletan patsienti, kellest koostasin ka oma akadeemilise õendusloo.

Patsiendil tekkisid ärevushood pärast söömist. Peamisteks somaatilisteks sümptomiteks oli RR väärtuste hüppeline tõus (170/100 mmHg), käte värin, südame kloppimine ning liigne higistamine. Ärevushoo ajal ei suutnud patsient rahulikult paigal olla, kuna kordas, et siis tulevad halvad mõtted. Ärevuse keskmes oli täiskõhu ja - raskustunne. Patsient ei talunud täiskõhutunnet, kuna tundis ennast sis paksu ning liiga raskena. Peale söömist ning ärevushoo ajal tundis patsient, et tal puudub kontroll ning ta võtab kaalus juurde.

Ärevushoo ajal püüdsin patsiendi juures olla, aga ega ma väga midagi teha ei osanud. Proovisin ärevust ratsionaliseerida ning pakkusin talle vett. Patsient ei soovinud ärevushoo ajal üldse üksi olla ning väitis, et see, et ma tema juures olin, oligi juba iseenesest suureks abiks. Ärevushoo ajal on keeruline patsiendiga suhestuda, kuna kohati ei ole nende mõtlemisprotsessis hoo ajal kuigi adekvaatsed ning esineb hulganisti ülekaalukaid ning sundmõtteid. Alguses on keeruline mõista, et nn. tavaline veenmine ei avalda sellise patsiendi puhul erilisi tulemusi ning rakendada tuleb kõiki  tehnikaid, mida meile koolis on ärevuspuhuse käitumise kohta õpetatud. Patsiendiga tuleb rääkida rahulikult, pakkuda meeldiv asend, tagada värske õhu juurdepääs, ratsionaliseerida ärevust, toetada, vähendada häbi, vajadusel pakkuda arsti poolt määratud ravimeid jms.

Oma töös puutub õde ärevusseisunditega kokku väga palju. Ärevusseisund võib esineda inimesel, kel normaalses olekus ärevusega probleeme ei ole, aga erandjuhtudel (preoperatiivne, postoperatiivne, trauma, hirm vms) kerkib ärevustase neil väga kõrgele. Kuna ärevushäired on meie ühiskonnas väga levinud probleem, siis sisuliselt puutuvad sellega kokku kõik õed, kõikidelt erialadelt.

3 kommentaari:

  1. Kuigi pole ise söömishäiretega patsientidega kokku puutunud, tean sõbranna kogemustest, et sealsete patsientide hirmud on vägagi reaalsed ja tõsised. Usun, et olid abiks tema ärevusega toime tulemisel.

    VastaKustuta
  2. Mulle meeldis sinu poolt välja toodud situatsioon. See andis reaalse ülevaate ärevushoo kulgemisest ja olemusest. Kohtasin samuti psühiaatriapraktikal ärevaid patsiente. Õe töös tuleb ärevuses olevate patsientidega tegeleda sageli.

    VastaKustuta
  3. Väga sisukas kokkuvõte oma kogemusest. Tore, et kasutasid õpitud tehnikaid ärevusega toimetulemisel. Ainult kõhutundele ei saa lootma jääda. Tavaliselt ongi kohalolek või juuresolek taolistele patsientidele äärmiselt oluline, sest nad kardavad, et kui midagi juhtub, siis ei ole abi kohe võtta.

    VastaKustuta