Kas olin aktiivne osaleja?
Ma arvan, et ma olin kursust läbides üsna aktiivne osaleja.
Milles see väljendus?
Ma süvenesin igasse ülesandesse ning üritasin need teha põhjalikud ning arusaadavad.
Kuidas minu õpiharjumused toetasid kursuse läbimist?
Minu õpiharjumused on e-õppeks üsna sobivad. Mulle meeldib teha asju oma ajakava ning meetoditega.
Kuidas minu õpioskused toetasid kursuse läbimist?
Ma arvan, et minu õpioskused toetasin minu kursuse läbimist sellega, et nad olid olemas! Ma tean oma tugevusi ja nõrkusi ja püüan nendega arvestada.
Kuidas arvestasin kaasüliõpilaste ja õppejõu kommentaaridega blogis?
Õppejõu ja kaasüliõpilaste kommentaarid olid põhjalikud ning alati positiivsed, niiet ma ei oskagi öelda, kuidas ma nendega arvetsan. Rõõmustan vist:)
Mis ja miks läks eriti hästi?
Mulle meeldis see ülesanne, kus pidi seletama, kuidas sa oma valitud kognitiivsest mudelist aru said ning kas teised said asjast sinuga sarnaselt aru või mitte. Enamik õpilasi siiski nõustusid omavahel.
Mis oleks võinud teisiti olla?
Ei oska välja tuua.
Mida endas veel arendada?
Kindlasti tasub olla järjepidevam ning mitte nii hajameelne. Sellel kursusel unustasin ühe ülesande tähtaja sootuks!
Kuidas muuta õppimisprotsess efektiivsemaks?
Tuleb leida sobiv aeg ja koht ka koduses ruumis ülesannete tegemisel.
Soovitused iseendale tulevikuks e-kursuse läbimisel?
Kodusel õppimisel püüan edaspidi viia segavate faktorite hulka miinimumini. See peaks aitama paremini keskenduda.
reede, 29. mai 2015
laupäev, 23. mai 2015
Ülesanne 7
Mina kirjutan ühest lihtsalt, aga väga efektiivsest lõõgastusharjutusest, millega puutusin kokku siis, kui hakkasin joogaga tegelema. Kuna kirjeldan harjutust oma kogemuste nii joogaõpetajate juhiste järgi, siis ei oskagi siia mingit konkreetset viidet tuua. Harjutus on kergelt meditatiivne ja väga lõõgastav. Ise olen seda harjutust ärevuse maandamiseks teinud korduvalt, ning see tõesti töötab.
Mine selili kõva pinna peale (vaip, mapp) lamama. Säti oma kael sirgeks ming aseta käed ja jalad laiali, nii, et jalalabad vajuvad väljapoole. Hinga rahulikult, kõhu kaudu ning sügavalt. Keskendu oma hingamisele. Lase oma keha täiesti lõdvaks ning unusta kõik oma päevased mured ja rõõmud, lase minna kõigil mõtetel ning keskendu lihtsalt hingamisele. Mõne aja pärast, kui hea hingamisrütm on kätte saadud, asu pingutama ükshaaval oma keha lihasgruppe ning lõdvesta need seejärel. Kõigepealt pinguta jalalihaseid ning siis lase need lõdvaks. Liigu lihasgruppidega mööda keha üles. Pinguta korraks alakõhu ning alaselja lihaseid ning lõdvesta seejärel. Ülaselg ja rinnak, käed, kael ning nägu. Kui kõik kehalihased on pärast hetkelist pingutust lõdvestunud, siis on aeg aktiivseks lõdvestuseks. Alusta varvastest ja liigu mõtteliselt mööda keha ülespoole. Tunneta oma varbaid ja teadlikult lõdvesta kõik varvaste ümbruses olevad lihased. Liigu mööda jalga üles, lõdvestades oma sääred, reied, puusad, kõht, selg, õlad käed, sõrmed, kael, nägu, silmad ja isegi keel. Kui oled lihasgruppide teadliku lõdvestamisega lõpule jõudnud, siis keskendu oamsiseorganitele, See on küll füüsiliselt võimatu, aga katsu tunnetada oma südant ja kopse, selle ajal mõeldes, et ma lõdvestan oma siseelundid ja tänan neid töötamise eest. Terve harjutuse vältel peab olema ühtne, kõhtmine ning rahulik hingamine. Kui teadlik lõdvestus on läbi, siis keskendu jälle vaid hingamisele, lastes minna kõik emotsioonid ja mõtted ning lastes oma kehal kogu oma raskusega vastu pinda vajuda ning olla täielikus lõdvestuses nii kaua, kuni tunned, aitab.
Mulle see harjutus meeldib ja iseenda teadlik lõõgastamine tõesti mõjub. Ma küll ei ole seda ühegi patsiendi peal kunagi proovida julgenud, aga ma väga tahaksin! Selle harjutuse võtab kenasti kokku ka Anti Kidron oma 2002 a. ilmunud raamatus "Harrastame Joogat".
Mina kirjutan ühest lihtsalt, aga väga efektiivsest lõõgastusharjutusest, millega puutusin kokku siis, kui hakkasin joogaga tegelema. Kuna kirjeldan harjutust oma kogemuste nii joogaõpetajate juhiste järgi, siis ei oskagi siia mingit konkreetset viidet tuua. Harjutus on kergelt meditatiivne ja väga lõõgastav. Ise olen seda harjutust ärevuse maandamiseks teinud korduvalt, ning see tõesti töötab.
Mine selili kõva pinna peale (vaip, mapp) lamama. Säti oma kael sirgeks ming aseta käed ja jalad laiali, nii, et jalalabad vajuvad väljapoole. Hinga rahulikult, kõhu kaudu ning sügavalt. Keskendu oma hingamisele. Lase oma keha täiesti lõdvaks ning unusta kõik oma päevased mured ja rõõmud, lase minna kõigil mõtetel ning keskendu lihtsalt hingamisele. Mõne aja pärast, kui hea hingamisrütm on kätte saadud, asu pingutama ükshaaval oma keha lihasgruppe ning lõdvesta need seejärel. Kõigepealt pinguta jalalihaseid ning siis lase need lõdvaks. Liigu lihasgruppidega mööda keha üles. Pinguta korraks alakõhu ning alaselja lihaseid ning lõdvesta seejärel. Ülaselg ja rinnak, käed, kael ning nägu. Kui kõik kehalihased on pärast hetkelist pingutust lõdvestunud, siis on aeg aktiivseks lõdvestuseks. Alusta varvastest ja liigu mõtteliselt mööda keha ülespoole. Tunneta oma varbaid ja teadlikult lõdvesta kõik varvaste ümbruses olevad lihased. Liigu mööda jalga üles, lõdvestades oma sääred, reied, puusad, kõht, selg, õlad käed, sõrmed, kael, nägu, silmad ja isegi keel. Kui oled lihasgruppide teadliku lõdvestamisega lõpule jõudnud, siis keskendu oamsiseorganitele, See on küll füüsiliselt võimatu, aga katsu tunnetada oma südant ja kopse, selle ajal mõeldes, et ma lõdvestan oma siseelundid ja tänan neid töötamise eest. Terve harjutuse vältel peab olema ühtne, kõhtmine ning rahulik hingamine. Kui teadlik lõdvestus on läbi, siis keskendu jälle vaid hingamisele, lastes minna kõik emotsioonid ja mõtted ning lastes oma kehal kogu oma raskusega vastu pinda vajuda ning olla täielikus lõdvestuses nii kaua, kuni tunned, aitab.
Mulle see harjutus meeldib ja iseenda teadlik lõõgastamine tõesti mõjub. Ma küll ei ole seda ühegi patsiendi peal kunagi proovida julgenud, aga ma väga tahaksin! Selle harjutuse võtab kenasti kokku ka Anti Kidron oma 2002 a. ilmunud raamatus "Harrastame Joogat".
reede, 8. mai 2015
Ülesanne 5
Valisin situatsiooni nr.2, mis räägib noorest farmatseudist. Tabeli moodustamisega siin blogis ma kahuks hakkama ei saanud, niiet kirjutan vabas vormis.
Külli negatiivsed mõtted:
1) Mul on liiga palu kohustusi
2) Mina üksi olen vastutav kõige eest, mis minuga juhtub
3) Ma ei julge tõusta, sest ma kardan, et mul hakkab halb
4) Ma ei taha mõelda oma seisundile, ma eitan seda
5) Ma kardan teistest sõltuda - Miks sa kardad teistest sõltuda? Kellest sa kardad sõltuda? Miks on teistele toetumine hirmutav?
6) Mul ei ole millegi üle kontrolli, kõik libiseb käest - Mis on see "kõik", mille üle sul kontroll puudub? Mis tähendab, et kõik libiseb käest? Miks peab kõik sinu kontrolli all olema?
7) Ma ei saa oma eluga hakkama - Miks sa arvad, et sa ei saa oma eluga hakkama? Milliste elu aspektidega sa hakkama ei saa? Mis tähendab hakkama saamine?
8) Ma olen jõuetu
9) Ma olen oma lähisuhtes pettunud
10) Ma kardan iseenda käitumist
Külli negatiivsed tunded:
1) hirmunud
2) jõuetu
3) abitu
4) solvunud
5) vastutav
6) võimetu
7) kaootiline
8) pettunud
9) üksildane
10) ärev
11) paanikas
Valisin situatsiooni nr.2, mis räägib noorest farmatseudist. Tabeli moodustamisega siin blogis ma kahuks hakkama ei saanud, niiet kirjutan vabas vormis.
Külli negatiivsed mõtted:
1) Mul on liiga palu kohustusi
2) Mina üksi olen vastutav kõige eest, mis minuga juhtub
3) Ma ei julge tõusta, sest ma kardan, et mul hakkab halb
4) Ma ei taha mõelda oma seisundile, ma eitan seda
5) Ma kardan teistest sõltuda - Miks sa kardad teistest sõltuda? Kellest sa kardad sõltuda? Miks on teistele toetumine hirmutav?
6) Mul ei ole millegi üle kontrolli, kõik libiseb käest - Mis on see "kõik", mille üle sul kontroll puudub? Mis tähendab, et kõik libiseb käest? Miks peab kõik sinu kontrolli all olema?
7) Ma ei saa oma eluga hakkama - Miks sa arvad, et sa ei saa oma eluga hakkama? Milliste elu aspektidega sa hakkama ei saa? Mis tähendab hakkama saamine?
8) Ma olen jõuetu
9) Ma olen oma lähisuhtes pettunud
10) Ma kardan iseenda käitumist
Külli negatiivsed tunded:
1) hirmunud
2) jõuetu
3) abitu
4) solvunud
5) vastutav
6) võimetu
7) kaootiline
8) pettunud
9) üksildane
10) ärev
11) paanikas
teisipäev, 5. mai 2015
Ülesanne 4
1. Sotsiaalfoobia all kannatavate inimeste tüüpilised mõtted on:
1) Mu haigus on häbiväärne
2) Ebamugav sotsiaalne situatsioon on talumatult vastik
3) Ma ei saa hakkama asjadega, millega tavalised inimesed hakkama saavad.
4) Kõik jälgivad ja arvustavad mind
5) Ma ei ole väärtuslik
2. Kesksed märksõnad abistamisprotsessis olid: peegeldamine, suunavad küsimused, negatiivsete mõtete vaidlustamine, selgitamine.
3. Antud videolõik ei näidanud otsest abi, mida patsient teraapiast sai. Kuna tegemist oli lühikese lõiguga, mahtus sinna eelkõige anamneesi kogumine ning täpsustavate küsimuste esitamine. Ma arvan, et pikast teraapiaseansist on kindlasti palju kasu kroonilise valuga toimetulekul, kuid antud video seda edasi ei andnud. Küll aga võib video põhjal eeldada, millise lähenemisega on tegemist. Patsient vihjas, et ükski arst teda eriti kuulanud ei ole ning tal oli hea meel, et keegi teda kuulas ning huvi tundis ning see iseenesest võib juba abiks olla.
4. Koolis õpitu ning videoklipis nähtu põhjal võin öelda, et negatiivsete mõtete vaidlustamine on tunnustatud KKT tehnika, mille abil vaidlustatakse inimese negatiivsed automaatmõtted ning nendest tulenevad tundmused. Negatiivseid mõtteid saab vaidlustada suunavate küsimuste abil ning tihti ei vaidlusta neid mõtteid mitte terapeut vaid patsient ise, terapeudi suunamisel. Negatiivseid mõtteid saab patsient vaidlustada peaaegu alati, nende tekkimise ajal ning ka pärast. Kui patsient kardab, et kõik arvavad, et ta on imelik, siis saab terapeut suunata patsienti mõtlema sellele, et kes on "kõik" ja miks nad peaksid arvama, et ta on imelik. Videos on kuulda, kuidas terapeut püüab ratsionaliseerida patsiendi hirme (näiteks, et kui tõenäoline on kardetav olukord).Ma ei tea selle tehnika täpset nimetust, aga see tundub samuti hea moodus hirmude vähendamiseks. Kindlasti aitavad ka lihtsad inimlikud lähenemised nagu toetus ning häbitunde vähendamine.
5. Peegeldavad vastused olid näiteks:
1) "Seega, oled siiski mures, vaatamata sellele, et testide tulemused olid korras ning eriarst midagi patoloogilist ei leidnud?"
2) " Seega muhud tekivad ja kaovad?"
3) "Sa ei ole kindel?"
Kirjutasin täpsed peegeldavad vastused terapeudilt patsiendile. Peegeldavad vastused võtavad kokku patsiendi jutu, andes märku, et teda kuulatakse ja mõistetakse ning julgustades patsienti olema avatum.
1. Sotsiaalfoobia all kannatavate inimeste tüüpilised mõtted on:
1) Mu haigus on häbiväärne
2) Ebamugav sotsiaalne situatsioon on talumatult vastik
3) Ma ei saa hakkama asjadega, millega tavalised inimesed hakkama saavad.
4) Kõik jälgivad ja arvustavad mind
5) Ma ei ole väärtuslik
2. Kesksed märksõnad abistamisprotsessis olid: peegeldamine, suunavad küsimused, negatiivsete mõtete vaidlustamine, selgitamine.
3. Antud videolõik ei näidanud otsest abi, mida patsient teraapiast sai. Kuna tegemist oli lühikese lõiguga, mahtus sinna eelkõige anamneesi kogumine ning täpsustavate küsimuste esitamine. Ma arvan, et pikast teraapiaseansist on kindlasti palju kasu kroonilise valuga toimetulekul, kuid antud video seda edasi ei andnud. Küll aga võib video põhjal eeldada, millise lähenemisega on tegemist. Patsient vihjas, et ükski arst teda eriti kuulanud ei ole ning tal oli hea meel, et keegi teda kuulas ning huvi tundis ning see iseenesest võib juba abiks olla.
4. Koolis õpitu ning videoklipis nähtu põhjal võin öelda, et negatiivsete mõtete vaidlustamine on tunnustatud KKT tehnika, mille abil vaidlustatakse inimese negatiivsed automaatmõtted ning nendest tulenevad tundmused. Negatiivseid mõtteid saab vaidlustada suunavate küsimuste abil ning tihti ei vaidlusta neid mõtteid mitte terapeut vaid patsient ise, terapeudi suunamisel. Negatiivseid mõtteid saab patsient vaidlustada peaaegu alati, nende tekkimise ajal ning ka pärast. Kui patsient kardab, et kõik arvavad, et ta on imelik, siis saab terapeut suunata patsienti mõtlema sellele, et kes on "kõik" ja miks nad peaksid arvama, et ta on imelik. Videos on kuulda, kuidas terapeut püüab ratsionaliseerida patsiendi hirme (näiteks, et kui tõenäoline on kardetav olukord).Ma ei tea selle tehnika täpset nimetust, aga see tundub samuti hea moodus hirmude vähendamiseks. Kindlasti aitavad ka lihtsad inimlikud lähenemised nagu toetus ning häbitunde vähendamine.
5. Peegeldavad vastused olid näiteks:
1) "Seega, oled siiski mures, vaatamata sellele, et testide tulemused olid korras ning eriarst midagi patoloogilist ei leidnud?"
2) " Seega muhud tekivad ja kaovad?"
3) "Sa ei ole kindel?"
Kirjutasin täpsed peegeldavad vastused terapeudilt patsiendile. Peegeldavad vastused võtavad kokku patsiendi jutu, andes märku, et teda kuulatakse ja mõistetakse ning julgustades patsienti olema avatum.
teisipäev, 21. aprill 2015
Mina puutusin ärevushäire all kannatavate patsientidega kokku väga mitmel korral, kui sooritasin oma psühhiaatrilise õenduse praktikat SA Tartu Õlikooli Kliinikumis, psühhiaatria kliinikus, üldpsühhiaatria osakonnas, söömishäirete keskuses. Väga mitmel seal osakonnas statsionaarsel ravil olnud patsiendil oli kaasuvaks diagnoosikd paanikahäire ja/või depressioon. Kõige selgemalt mäletan patsienti, kellest koostasin ka oma akadeemilise õendusloo.
Patsiendil tekkisid ärevushood pärast söömist. Peamisteks somaatilisteks sümptomiteks oli RR väärtuste hüppeline tõus (170/100 mmHg), käte värin, südame kloppimine ning liigne higistamine. Ärevushoo ajal ei suutnud patsient rahulikult paigal olla, kuna kordas, et siis tulevad halvad mõtted. Ärevuse keskmes oli täiskõhu ja - raskustunne. Patsient ei talunud täiskõhutunnet, kuna tundis ennast sis paksu ning liiga raskena. Peale söömist ning ärevushoo ajal tundis patsient, et tal puudub kontroll ning ta võtab kaalus juurde.
Ärevushoo ajal püüdsin patsiendi juures olla, aga ega ma väga midagi teha ei osanud. Proovisin ärevust ratsionaliseerida ning pakkusin talle vett. Patsient ei soovinud ärevushoo ajal üldse üksi olla ning väitis, et see, et ma tema juures olin, oligi juba iseenesest suureks abiks. Ärevushoo ajal on keeruline patsiendiga suhestuda, kuna kohati ei ole nende mõtlemisprotsessis hoo ajal kuigi adekvaatsed ning esineb hulganisti ülekaalukaid ning sundmõtteid. Alguses on keeruline mõista, et nn. tavaline veenmine ei avalda sellise patsiendi puhul erilisi tulemusi ning rakendada tuleb kõiki tehnikaid, mida meile koolis on ärevuspuhuse käitumise kohta õpetatud. Patsiendiga tuleb rääkida rahulikult, pakkuda meeldiv asend, tagada värske õhu juurdepääs, ratsionaliseerida ärevust, toetada, vähendada häbi, vajadusel pakkuda arsti poolt määratud ravimeid jms.
Oma töös puutub õde ärevusseisunditega kokku väga palju. Ärevusseisund võib esineda inimesel, kel normaalses olekus ärevusega probleeme ei ole, aga erandjuhtudel (preoperatiivne, postoperatiivne, trauma, hirm vms) kerkib ärevustase neil väga kõrgele. Kuna ärevushäired on meie ühiskonnas väga levinud probleem, siis sisuliselt puutuvad sellega kokku kõik õed, kõikidelt erialadelt.
Patsiendil tekkisid ärevushood pärast söömist. Peamisteks somaatilisteks sümptomiteks oli RR väärtuste hüppeline tõus (170/100 mmHg), käte värin, südame kloppimine ning liigne higistamine. Ärevushoo ajal ei suutnud patsient rahulikult paigal olla, kuna kordas, et siis tulevad halvad mõtted. Ärevuse keskmes oli täiskõhu ja - raskustunne. Patsient ei talunud täiskõhutunnet, kuna tundis ennast sis paksu ning liiga raskena. Peale söömist ning ärevushoo ajal tundis patsient, et tal puudub kontroll ning ta võtab kaalus juurde.
Ärevushoo ajal püüdsin patsiendi juures olla, aga ega ma väga midagi teha ei osanud. Proovisin ärevust ratsionaliseerida ning pakkusin talle vett. Patsient ei soovinud ärevushoo ajal üldse üksi olla ning väitis, et see, et ma tema juures olin, oligi juba iseenesest suureks abiks. Ärevushoo ajal on keeruline patsiendiga suhestuda, kuna kohati ei ole nende mõtlemisprotsessis hoo ajal kuigi adekvaatsed ning esineb hulganisti ülekaalukaid ning sundmõtteid. Alguses on keeruline mõista, et nn. tavaline veenmine ei avalda sellise patsiendi puhul erilisi tulemusi ning rakendada tuleb kõiki tehnikaid, mida meile koolis on ärevuspuhuse käitumise kohta õpetatud. Patsiendiga tuleb rääkida rahulikult, pakkuda meeldiv asend, tagada värske õhu juurdepääs, ratsionaliseerida ärevust, toetada, vähendada häbi, vajadusel pakkuda arsti poolt määratud ravimeid jms.
Oma töös puutub õde ärevusseisunditega kokku väga palju. Ärevusseisund võib esineda inimesel, kel normaalses olekus ärevusega probleeme ei ole, aga erandjuhtudel (preoperatiivne, postoperatiivne, trauma, hirm vms) kerkib ärevustase neil väga kõrgele. Kuna ärevushäired on meie ühiskonnas väga levinud probleem, siis sisuliselt puutuvad sellega kokku kõik õed, kõikidelt erialadelt.
teisipäev, 14. aprill 2015
Ülesanne nr. 2.
Valisin selgitamiseks esimese ärevushäirete mudeli. Lisan siia selle, kuidas mina skeemist aru sain.
Kõigepealt mõjub inimesele mingi väline ärritaja. Ärritaja iseloom sõltub spetsiifilisest ärevushäirest. Selleks võib olla kas sotsiaalne situatsioon, hirmu põhjustav objekt või segamini laud. Ärritaja tulemusel tajub inimene mingit ohtu või tugevat ebameeldivust. Näiteks Sotsiaalfoobiat põdev inimene tunneb tähelepanu alla sattudes väga suurt ebamugavustunnet. Ohtutundele järgneb kartusseisund, kus inimene juba aktiivselt kardab antud olukorda või objekti ning on valmis sellele vastavalt reageerima. Reageeringuks on tavaliselt erinevad füüsilised ja vaimsed aitingud (südame kloppimine, käte värin, higistamine, suukuivus, iiveldus, oksendamine, vererõhu tõus, hingamisraskused), mille esinemine tekitab inimeses veelgi suuremat hirmu ja ebamugavust antud objekti või situatsiooni ees. Aistingute esinemine süvendab inimese veendumust, et tegu on ohtliku ning ebameeldiva olukorra või objektiga.
Valisin selgitamiseks esimese ärevushäirete mudeli. Lisan siia selle, kuidas mina skeemist aru sain.
Kõigepealt mõjub inimesele mingi väline ärritaja. Ärritaja iseloom sõltub spetsiifilisest ärevushäirest. Selleks võib olla kas sotsiaalne situatsioon, hirmu põhjustav objekt või segamini laud. Ärritaja tulemusel tajub inimene mingit ohtu või tugevat ebameeldivust. Näiteks Sotsiaalfoobiat põdev inimene tunneb tähelepanu alla sattudes väga suurt ebamugavustunnet. Ohtutundele järgneb kartusseisund, kus inimene juba aktiivselt kardab antud olukorda või objekti ning on valmis sellele vastavalt reageerima. Reageeringuks on tavaliselt erinevad füüsilised ja vaimsed aitingud (südame kloppimine, käte värin, higistamine, suukuivus, iiveldus, oksendamine, vererõhu tõus, hingamisraskused), mille esinemine tekitab inimeses veelgi suuremat hirmu ja ebamugavust antud objekti või situatsiooni ees. Aistingute esinemine süvendab inimese veendumust, et tegu on ohtliku ning ebameeldiva olukorra või objektiga.
Tellimine:
Postitused (Atom)